Hiiu Leht - juhtkiri - Solistide aeg on möödas

18.02.2011
Ajal, mil saare teised omavalitsused on ammu ära tabanud, et mittetulundusühenduste sädeinimeste
pea lehakkamist tuleb toetada ja see omakandi elu edendamise vankri ette rakendada, tulevad Kärdla volikogust nii tagurlikud sõnavõtud, et vaata ja imesta.
Tänases Hiiu Lehes ilmuvat noore hiidlase Tauno Telviku artiklit tuleks mitu korda lugeda. Lausa kohustuslik
lugemismaterjal on see neile, kes valitud, määratud või isehakanud kogudes Hiiumaa asjade eest hea peavad
seisma.
Ajal, mil Eestisse tuleb Euroopa Liidu toetusraha, mida jagatakse kodanikualgatuse edendamiseks põhimõttel
“raha on siin, ise tehke ja koos otsustage, mis on teile hea ja vajalik” ei saa mõni mees ikka veel sellest aru.
Eks ta ole, ajad on muutunud ja selles Euroopa Liidu loodud toetusskeemis ei tee enam ilma need poliitikud,
kes käisid kotiga Tallinnast raha “ära rääkimas” ja kui sellega koju jõudsid, kleepisid peale sildi “Minu toodud investeering!”
Ehk oleks neil vanadel virisejatel, kes igal koosolekul kas eneseõigustuseks või -vabanduseks kuulutavad,
et on aastakümneid majandust edendanud või poliitikat teinud, aeg ümber õppida või kui seda ei suuda, siis
erru minna.
Ehk on käes aeg anda meie elu juhtimisel jäme ots noortele, kes muutunud maailmas paremini orienteeruvad,
on avatud mõtlemisega ja valmis koostööks.
18. veebruar 2011

Tauno Telvik - Kas noore julge Hiiu hundi rind on rasvane või haavleid täis? (Hiiu Leht 18.02.2011)

18.02.2011 Hiiu Leht 2. lk

Kui 2009. aastal peale ülikooli lõpetamist olin kahevahel, kas tulla tagasi Hiiumaale elama või leida elamine mõnes suuremas kohas – Tallinnas, Tartus või üldse välismaal, ütles üks kohalik edukas majandustegelane minu jaoks kuldsed sõnad: “Hiiumaale elama jäämise otsus nõuab julgust”.

Tänaseks on need sõnad omandanud märksa tugevama tähenduse ja on tõesemad kui iial varem. Viimastel aastatel on toimunud Hiiumaal palju sündmusi, mis on pannud mind mõtlema elu võimalikkusest, mõttekusest ja vajalikkusest Hiiumaal noore inimese silmade läbi.

On tehtud väga palju häid ja suuri tegusid, mis annavad aimu, et inimesed soovivad, et elu siin saarel jätkuks ning oleks, mida järgmistele põlvkondadele edasi anda, millele rajada edasine areng ja elu. Hiiumaa on saanud, küll läbi raskuste, kuid siiski, kätte ühe lubatud kahest uuest praamist; Selveri  ja Säästumarketi tulekuga on suurenenud konkurents kaubanduses, mis on pannud pingutama kõik kaubandusettevõtted ja millest kokkuvõttes on võitnud tarbija; Kärdla sadama rajamise nimel on tehtud meeletult tööd ning tundub, et see hakkab end ära tasuma; algsest Hiiumaa väiketapamaja ideest on arenenud välja midagi hoopis suuremat ja projekt on jõudmas realiseerimisfaasi; Hiiumaa haigla kompuutertomograafi heaks on juba reaalselt kogutud pool vajalikust rahast; rajatud on mitmeid erinevaid spordi- ja vaba aja veetmise rajatisi ning korraldatud arvutul hulgal suurepäraseid üritusi.

Need kõik on edulood, mida võiks, ei, lausa peaks tooma kõikjal eeskujuks ja mille taga olevaid inimesi tuleks toetada, et nende edasiviiv energia ei raugeks.

Paraku nii need asjad siin saarel praegu ei käi. Sellega peavad arvestama ka noored, kes siia plaanivad naasta. Esmalt tooksin näite, mis mind isiklikult puudutab ja mis oli see n-ö viimane piisk karikasse, mis mind antud kirjatükki koostama sundis.

Olen liige klubiliikumises Round Table. Tõenäoliselt on Hiiumaa noorem ja spordihuvilisem elanikkond kursis, et Round Table Kärdla MTÜ viis läbi projekti, mille raames renoveeriti Kärdla Mängude Maja jõusaal ja vahetati välja hoone suure saali valgustus. Projekti eelduseks oli, et omaksime Mängude Maja kasutusõigust ja tegime ettepaneku Kärdla linnavalitsusele anda hoone osaliselt meile seitsmeks aastaks tasuta kasutusse.

Linnavolikogu sellekohase otsuse ka tegi ja praeguseks on jõusaal korras – põrand linnavalitsuse toel lihvitud, peeglid-plakatid seinas, uus ja professionaalne varustus sees ning mis kõige tähtsam, saali külastatavus kohalike noorte ning ka täiskasvanute poolt on võrreldes varasemaga kasvanud mitme-, kui mitte mitmekümnekordseks. Saal on avatud kasutamiseks kõikidele soovijatele. See kõik sündis läbi suurte pingutuste ja suure panusega nii klubiliikmete kui linna poolt.

Sellest hoolimata võttis 10. veebruaril toimunud Kärdla linnavolikogu erakorralisel koosolekul volikogu liige Toivo Pruul, kunagine Kärdla kooli direktor, kehalise kasvatuse õpetaja ja staažikas kergejõustikutreener, kes ka ise oma trenne suurima heameelega uuendatud jõusaalis läbi viib, negatiivselt sõna mainitud projekti ja selle läbiviijate suhtes. Koosoleku lindistuselt kuuldub volikogu liikme ilmselge negatiivne meelestatus volikogu otsuse suhtes anda hoone ümarlauale kasutada. Tsiteerin: “Mida on teinud või mida teeb Mängude Majas Ümarlaud peale selle, et ta on saanud Mängude Maja tasuta seitsmeks aastaks kasutamise õiguse?”.

Millest selline hoiak? Kas tõesti ei leia volikogu liige, et antud projekt on kogukonna hüvanguks ja üle 600 000 Eesti krooni väärtuses investeeringuid aitab kaasa kohaliku spordielu arengule? Huvitav, mida arvavad sellisest hoiakust Pruuli poolt sealsamas saalis treenitavad noored? Praegu on koostamisel dokumentatsioon taotlemaks täiendavat investeeringutoetust, et soetada Mängude Majja varustust, mida aktiivsed kasutajad on pidanud vajalikuks, sealhulgas spetsiaalne veloergomeeter, mis parandaks võimalusi saalis treenimiseks ka puudega või vanemate inimeste jaoks. Kui aga korduvalt Hiiumaa sporditegelaste nimel sõna võtnud auväärne volikogu liige leiab, et see on ebavajalik, siis kas on mõtet pingutada?

Ehk ei ole aga üldse tegemist volikogu liikme hoiakuga konkreetse projekti suhtes? Võib-olla nähakse lihtsalt linnavolikogu opositsiooni püha kohusena absoluutselt igas küsimuses võimukoalitsioonile vastu töötada? Kui taevast kukuks kotitäis omanikuta kulda, mis aitaks linna välja igasugustest rahaprobleemidest, kas opositsioon hääletaks selle kinnipüüdmise ja kasutamise vastu lihtsalt sellepärast, et mitte olla koalitsiooniga ühel nõul?

Sarnast mõistmatust, headele ideedele vastutöötamist ja üleüldist positiivsete saavutuste mittetunnustamist leidub aga ka kõikjal mujal Hiiumaal. Kulisside taga töötatakse vastu Kärdla sadama arengule, saamata aru, et suures plaanis saetakse oksa iseenda istumise all; tapamaja projekti halvustatakse Hiiu Nädala kommentaariumis, mõistmata, et tühiste asjade kallal vingumine võib tappa initsiatiivi, mis nii keerulise projekti nii kaugele on viinud; Hiiumaa haigla tomograafi küsimus aga, alles pärast rahva suure poolehoiu selgumist loomulikult, rakendati alatult valimisvankri ette juhtides tähelepanu kõrvale inimestelt, kelle põhitöö kõrvalt nähtud vaeva tulemusena praeguseks reaalne, mitte valimislubaduste teoreetiline raha, on kokku kogutud. On ülimalt positiivne, kui see riigieelarvest lubatud raha ka eraldatakse, aga praegu on ikkagi tegemist kohvipaksu pealt ennustamisega, mis ehk juhtumisi läheb täppi.

Ja lõpuks tagasi noorte juurde. Rääkides noorte tagasimeelitamisest Hiiumaale tuleb arvestada, et noor soovib lisaks tavapärastele vajadustele nagu töö- ja elukoht ka ennast teostada, midagi saavutada, midagi kogukonnale anda, ehk ka natuke tuntud olla.

Inglise keeles on ütlemine: “The nail that sticks out,gets hammered”, mis on sobilik kogu eelnevat juttu iseloomustama. Kui igasugune initsiatiiv, edumeelsus ja ettevõtlikkus siin saarel on karistatav, siis on väga keeruline välja mõelda, miks üks noor peaks tegema otsuse siia elama asuda? Või miks peaksid inimesed, kes praegu siin pesitsevad, midagi suurt püüdma ette võtta?’

Igaüks soovib, et tema panust väärtustatakse. Minu poolt suured tänud kõigi eelpoolmainitud ja mainimata arengute ja tulevikus Hiiumaa heaks läbiviidavate protsesside eestvedajatele. Tänud andmast lootust, et siin tasub jätkuvalt elada.

TAUNO TELVIK

MTÜ Hiidlaste Koostöökogu

tegevuskeskuse

assistent